.png)
MTÜ KULLARATAS ABISTAS TOIDUPANKA TOIDUKOGUMISPÄEVADEL
Armas lugeja!
_block.jpg)
_block.jpg)
Taaskohtumisest meeldivad mõtted vahetatud ja mõned pildid tehtud, saabus ka korraldaja, Tartu Toidupanga töötaja, kes meid tegevuspaigale viis, punased põlled ja tööülesanded jagas. Selgus, et meie gruppi liitus veel 1 vabatahtlik, meeldiva olemisega noor neiu, kellega suhtlemisel ilmnes, et on abituuriumi õpilane ja pidi tulema üksinda, kuna kaaslased siiski ei haakunud. Meie silmis oli ta vapper ja südikas neiu, kellel oli süda õiges paigas ja kellega oli meeldiv suhelda. Noori meie vahetuses oli küll veel, armsal Junol oli kaasas ka teismeline poeg.
Kui olime juhtnöörid kuulanud, jagunesime eri ametitesse. Meie armsa Magdalenaga suundusime esmalt koos juhendajaga laoruumi, kus näidati kauba kärust kastidesse ümber laadimist. Kuna kaupa hakkas kohe ka kogunema, siis meie esialgu ladustasimegi, õige pea kaasates teadlikult juba ka armsa Juno poega Oskar Robinit, et tema oskaks juba järgmisele vahetusele sealset töölõiku tutvustada. See oli osa meie koolile omasest noorte töökasvatusest, kus võimaldame alati ka vastutust võtta.
Lisaks loetletud ülesannetele oli vajalik aeg-ajalt ka kaupluses tiir teha ja vedelema jäänud flaiereid korjata. Käisime ka meie aeg-ajalt koos armsa Magdalenaga, aga armsale Oskar Robinile see ülesanne ka väga meeldis ja silmad lõid särama, kui näitas kassa kõrvalt korvidest, neid ka lahku tõstma pidanult, korjatud suurt pakki flaiereid. Need läksid siis korduvkasutusse. Siin esitleb flaiereid armas Magdalena.
Kuna organiseerijate poolt oligi lubatud ka rollide vahetamise võimalus, pakkusime meie ka mõne aja möödudes vahetamist nii kärude juures kui ka väravas. Niimoodi saime kõik eri rolle proovida. Igas tööosas oli oma võlu.
Väravas flaiereid pakkudes kujundas igaüks välja oma pöördumise ja flaierite ulatamise stiili. Selgus, et meist kõigile ei olnud siiski see ülesanne psühholoogiliselt kerge. Selle tegevuse juures kehtis hästi hingeravikooli slogani “MÕTE LOEB, TEGU MÄÄRAB!” mõtte tähtsustamise pool. Kui keskendatus on sellise pakkumise juures sellele, nagu flaierilgi on öeldud, et pakume inimestele võimalust aidata, siis ei tundu see survestamisena. Huvitav oli küll jälgida inimeste erinevat toimimist. Meeldiv oli see, kui meie lahke silmsideme peale juba kaugelt naeratades ja kätt sirutades läheneti, aga võis muidugi olla, et arvati, et midagi head pakume. Oli neid, kes jooksid kiirelt meie vahelt läbi, pilk maas, või kes tõrjusid kategooriliselt käega. Kuna asjad kujunesid nii, et mina jäin ka õhtusesse vahetusse samas poes, siis mida õhtu poole, seda enam oli naerusuiselt ütlejaid, et annetus on juba teises poes või samas poes eelmisel päeval tehtud, mille eest sai siis tänada, või taskust flaierite näitajaid tõestamas, et info on juba olemas. Oli ka neid, kes jäid peatuma lisainfo küsimiseks ja tore oli näha, kui need inimesed siis ka kogumiskärusse tõesti toitu tõid.
Käru juures seista oli teistmoodi. Oli aega vahepeal niisama ringi vaadata, aga ikka igal hetkel tähelepanuga kauba toojaile, valmidusega seda vastu võtma ning suhtlema. Meeldiv oli, et annetusi hakkas kohe tulema. Esimesed annetajad olid üllatavalt just tagasihoidlikud eakad naised, kelle puhul võis arvata, et endal ka küllust ei ole. Et siis veel teistele mõeldakse, tekitas sooja tunde. Selliseid annetajaid oligi läbi päeva. Erilisi hetki oli palju. Minule jäi eredamalt meelde koolinoor, kes pani kärusse küpsisepaki, lisades, et kahjuks ta rohkem ei saa anda. Oli neid, kes annetasid hulga korraga, lausa kotitäisi.
_large.jpg)
Tänasime kõiki südamest. Omalt poolt soovisin ka kaunist jõuluaega. Sellest tekkis alati selline soe suhtlusside, sest sooviti alati vastu või lisati veel mõni annetusega seotud mõte. Hea tunne oli, kui kärud ja sealt edasi kastid järjepanu täitusid ja rõõm oli ka meie endi meeldivalt sujuvast ja üksteist toetavast koostööst, mis on treenituse tulemus. Armas Magdalena sai ka grupi juhtimise ja aktsiooni korraldajaga suhtlemisega lisaküsimuste küsimiseks suurepäraselt hakkama. Korraldamise ja delegeerimise vajadust tekkis aga ka peale meie vahetuse töö lõppemist.
Alguses, kui meile tööotsad kätte jagati, oli Tartu Toidupanga esindaja maininud, et 2. vahetusse Ringtee Selveris ei olegi vabatahtlikke registreerunud. Et tundub, et tuleb aktsioon üldse ära jätta. Mõtlesime kohe, et ehk saaksime aidata. Mainisime meie juhendajale seda võimalust. Pidime esmalt teistelt nende tööpostidel veel uurima, aga ta sai lahkuda sõnadega, et loodab väga kuulda häid uudiseid. Kuna teised ka enamuses said jätkata, saimegi häid uudiseid anda. Armas Eve, kes oli olnud päeva jooksul muudel objektidel, tuli meie vahetuse lõppedes meile järele, et viia siis Selverisse. Samaks ajaks saabus meie kaupluse uude vahetusse 2 ukraina naist. Seda oli selgelt vähe ja puudus üldse flaierite jagamiseks vajalik eesti keele oskaja. Armas koolineiu oli küll ka nõus edasi jääma, aga sellest oli ikkagi vähe. Kuna Selveris otseselt meid ikkagi kõiki vaja ei olnud, mina oleksin nagunii pidanud liikuma oma autoga eraldi ja kesklinnast oli vajalik ära võtta veel ka üks Marya Angletoriumi pakk, siis pakkusin välja samasse Maksimarketisse jäämise. See sobis igati hästi. Kallistasime ja Selverisse sõitev ekipaaž lahkus peale seda, kui olime kuulnud armsa juhendaja käest, et oleme parim meeskond üldse. Seda oli hea tõdeda.
Maksimarketi selle päeva 2. vahetusse tegelikult liitus veel ukrainlasi, kellele oli antud hilisem tuleku kellaaeg. Nendega suheldes selgus, et kõigil oli Toidupangas vabatahtlikuna tegutsemise kogemus, mõnel ka eelmisest päevast teises kaupluses, aga kujunes nii, et sain spontaanselt omakorda grupi liidrirolli, nii et pidin tööotsad kätte näitama, peakorraldajaga suhtlust pidama ja leidma võimaluse kedagi veel ka Sõbra Selverisse organiseerida, kus oli tekkinud inimeste vajadus. Omavahel läbi arutades leidsime minejad. Ma ise pidin ikka eesti keele ja nüüd ka rolli tõttu, ka tööpäeva lõpetamise õigesti lõpetamise eest vastutavana jääma.
Selveris olijatel oli olnud kesklinna kauplusega võrreldes tunduvalt rahulikum. Oli olnud ülekaalukalt mehi ja annetajaid ikka ka parasjagu. Siin üks jäädvustus ka sellest poest.
Selle päeva eredatest hetkedest jäi meelde ja kaamerasse veel see, kui armsad Magdalena ja Rafaela, kes just advendikuul juba teist aastat Jõulumemme ja tema tütrekese päkapikk Rafaelana heategevuslikult AS Hoolekandeteenuste Tartu kodudes jõulurõõmu on käinud pakkumas, kohtusid kaubanduskeskuses sisse seadnud Jõuluvana ja Jõulumemmega.
Aga ka see, kui meie paiknemiskoha kõrval sushirestorani laes märkasime origamikurgede installatsiooni. Oleme aastate jooksul kurgede voltimist isegi teinud ja juhendanud, ühe võimalusena rahu ja tasakaalu luua enda sees ja ümber, seetõttu kõnetas see leid meid ka väga.
Täname ka meie treenereid, armsat Ingliterapeut Maryat, idee ja suuniste eest!
Armastusega, MA GISK assistent-mentor, pärimusterapeut Hypatia Hübner
MA GISK ja MTÜ KULLARATAS tegevus on alati orienteeritud head tegemisele ja inimeste abistamisele. Me abistame otseselt endi algatatud tegevuse ja teenuste läbi, aga oleme osalenud ka teiste poolt korraldatud abistamise protsessides, seni enim ukraina teemaga seoses. Kui 2014. aastal organiseeris üks meie õppurliikmetest enda töökohas rõivaste ja tarvilike esemete korjanduse sõja jalus olevatele inimestele, kooli liidergrupi ideel ja juhendamisel, nii et saime Ukraina Eesti Seltsile üle anda terve auto järelkäru täie kraami, siis nüüd uue sõjaetapi ajal oleme samuti kaasa teinud sõjapõgenikele vajalike esemete kogumises, ise annetades, aga osalenud ka kiivrikaitsete valmistamise kampaanias materjali saates.
Juba mõne aja eest olime hakanud jälgima Toidupanga tegemisi, kes teeb mastaapset ja tänuväärset tööd puudustkannatavate inimeste abistamisel. Oma 10-aastase tegevusaja jooksul on Toidupank aidanud väga paljusid inimesi ja päästnud suures koguses toitu. Näiteks toob Toidupanga koduleht hetkel välja 2022. aasta statistika, et toidukäive oli 4,2 miljonit kg. https://www.toidupank.ee/ Sellise koguse ümberjagamist võimaldab hästi ja operatiivselt toimima organiseeritud töö ja vabatahtlike kaasamine. Meie kogesime nüüd lähemalt Toidupanga talviste traditsiooniliste toidukogumispäevade korralduse köögipoolt. Toidukogumispäevi korraldatakse üle Eesti toidukauplustes eesmäriga koguda annetusi, et paljud saaksid jõule inimväärselt pidada. Traditsioonid on meie elus olulised ja seega ka pidulaua katmise võimalus pühade ajal. Kui see võimalus puudub või peabki ülimalt kasinalt elama, kurnab see omakorda rahva vaimset tervist ja see mõju kandub ka pidude järgsesse argipäeva aega.
2022. aasta jõulukuul reklaamisime endi kooli lehtedel vabatahtlike otsimist neile päevadele. Seekordse aktsiooni raames, mis toimus 8.-9. detsembril, läksime juba ise vabatahtlikena abi pakkudes kohale. Meie kogu õppegrupina ehk MTÜ KULLARATAS liikmeskonnana registreerusime teiseks päevaks Tartu Kvartali Maksimarketisse.
Eelneva info põhjal teadsime rollijaotusest, kuidas grupis peab olema liider, flaierite jagajad, kärude juures annetuste kogujad, ladustajad. Saimegi liituda sellise grupina ja liidriks oli meil kujunenud armas Magdalena, kes selle teema meie sisegrupis algataski. Tema oli juhendajaga kokkuleppeid sõlminud, oli hommikul aegsasti kaupluses kohal ja kutsus meid kogunema kaupluse naabruses asuvasse söögikohta.
Juba mõne aja eest olime hakanud jälgima Toidupanga tegemisi, kes teeb mastaapset ja tänuväärset tööd puudustkannatavate inimeste abistamisel. Oma 10-aastase tegevusaja jooksul on Toidupank aidanud väga paljusid inimesi ja päästnud suures koguses toitu. Näiteks toob Toidupanga koduleht hetkel välja 2022. aasta statistika, et toidukäive oli 4,2 miljonit kg. https://www.toidupank.ee/ Sellise koguse ümberjagamist võimaldab hästi ja operatiivselt toimima organiseeritud töö ja vabatahtlike kaasamine. Meie kogesime nüüd lähemalt Toidupanga talviste traditsiooniliste toidukogumispäevade korralduse köögipoolt. Toidukogumispäevi korraldatakse üle Eesti toidukauplustes eesmäriga koguda annetusi, et paljud saaksid jõule inimväärselt pidada. Traditsioonid on meie elus olulised ja seega ka pidulaua katmise võimalus pühade ajal. Kui see võimalus puudub või peabki ülimalt kasinalt elama, kurnab see omakorda rahva vaimset tervist ja see mõju kandub ka pidude järgsesse argipäeva aega.
2022. aasta jõulukuul reklaamisime endi kooli lehtedel vabatahtlike otsimist neile päevadele. Seekordse aktsiooni raames, mis toimus 8.-9. detsembril, läksime juba ise vabatahtlikena abi pakkudes kohale. Meie kogu õppegrupina ehk MTÜ KULLARATAS liikmeskonnana registreerusime teiseks päevaks Tartu Kvartali Maksimarketisse.
Eelneva info põhjal teadsime rollijaotusest, kuidas grupis peab olema liider, flaierite jagajad, kärude juures annetuste kogujad, ladustajad. Saimegi liituda sellise grupina ja liidriks oli meil kujunenud armas Magdalena, kes selle teema meie sisegrupis algataski. Tema oli juhendajaga kokkuleppeid sõlminud, oli hommikul aegsasti kaupluses kohal ja kutsus meid kogunema kaupluse naabruses asuvasse söögikohta.
_large.jpg)
_large.jpg)
Taaskohtumisest meeldivad mõtted vahetatud ja mõned pildid tehtud, saabus ka korraldaja, Tartu Toidupanga töötaja, kes meid tegevuspaigale viis, punased põlled ja tööülesanded jagas. Selgus, et meie gruppi liitus veel 1 vabatahtlik, meeldiva olemisega noor neiu, kellega suhtlemisel ilmnes, et on abituuriumi õpilane ja pidi tulema üksinda, kuna kaaslased siiski ei haakunud. Meie silmis oli ta vapper ja südikas neiu, kellel oli süda õiges paigas ja kellega oli meeldiv suhelda. Noori meie vahetuses oli küll veel, armsal Junol oli kaasas ka teismeline poeg.
Kui olime juhtnöörid kuulanud, jagunesime eri ametitesse. Meie armsa Magdalenaga suundusime esmalt koos juhendajaga laoruumi, kus näidati kauba kärust kastidesse ümber laadimist. Kuna kaupa hakkas kohe ka kogunema, siis meie esialgu ladustasimegi, õige pea kaasates teadlikult juba ka armsa Juno poega Oskar Robinit, et tema oskaks juba järgmisele vahetusele sealset töölõiku tutvustada. See oli osa meie koolile omasest noorte töökasvatusest, kus võimaldame alati ka vastutust võtta.
Lisaks loetletud ülesannetele oli vajalik aeg-ajalt ka kaupluses tiir teha ja vedelema jäänud flaiereid korjata. Käisime ka meie aeg-ajalt koos armsa Magdalenaga, aga armsale Oskar Robinile see ülesanne ka väga meeldis ja silmad lõid särama, kui näitas kassa kõrvalt korvidest, neid ka lahku tõstma pidanult, korjatud suurt pakki flaiereid. Need läksid siis korduvkasutusse. Siin esitleb flaiereid armas Magdalena.
Kuna organiseerijate poolt oligi lubatud ka rollide vahetamise võimalus, pakkusime meie ka mõne aja möödudes vahetamist nii kärude juures kui ka väravas. Niimoodi saime kõik eri rolle proovida. Igas tööosas oli oma võlu.
Väravas flaiereid pakkudes kujundas igaüks välja oma pöördumise ja flaierite ulatamise stiili. Selgus, et meist kõigile ei olnud siiski see ülesanne psühholoogiliselt kerge. Selle tegevuse juures kehtis hästi hingeravikooli slogani “MÕTE LOEB, TEGU MÄÄRAB!” mõtte tähtsustamise pool. Kui keskendatus on sellise pakkumise juures sellele, nagu flaierilgi on öeldud, et pakume inimestele võimalust aidata, siis ei tundu see survestamisena. Huvitav oli küll jälgida inimeste erinevat toimimist. Meeldiv oli see, kui meie lahke silmsideme peale juba kaugelt naeratades ja kätt sirutades läheneti, aga võis muidugi olla, et arvati, et midagi head pakume. Oli neid, kes jooksid kiirelt meie vahelt läbi, pilk maas, või kes tõrjusid kategooriliselt käega. Kuna asjad kujunesid nii, et mina jäin ka õhtusesse vahetusse samas poes, siis mida õhtu poole, seda enam oli naerusuiselt ütlejaid, et annetus on juba teises poes või samas poes eelmisel päeval tehtud, mille eest sai siis tänada, või taskust flaierite näitajaid tõestamas, et info on juba olemas. Oli ka neid, kes jäid peatuma lisainfo küsimiseks ja tore oli näha, kui need inimesed siis ka kogumiskärusse tõesti toitu tõid.
Käru juures seista oli teistmoodi. Oli aega vahepeal niisama ringi vaadata, aga ikka igal hetkel tähelepanuga kauba toojaile, valmidusega seda vastu võtma ning suhtlema. Meeldiv oli, et annetusi hakkas kohe tulema. Esimesed annetajad olid üllatavalt just tagasihoidlikud eakad naised, kelle puhul võis arvata, et endal ka küllust ei ole. Et siis veel teistele mõeldakse, tekitas sooja tunde. Selliseid annetajaid oligi läbi päeva. Erilisi hetki oli palju. Minule jäi eredamalt meelde koolinoor, kes pani kärusse küpsisepaki, lisades, et kahjuks ta rohkem ei saa anda. Oli neid, kes annetasid hulga korraga, lausa kotitäisi.
_large.jpg)
Tänasime kõiki südamest. Omalt poolt soovisin ka kaunist jõuluaega. Sellest tekkis alati selline soe suhtlusside, sest sooviti alati vastu või lisati veel mõni annetusega seotud mõte. Hea tunne oli, kui kärud ja sealt edasi kastid järjepanu täitusid ja rõõm oli ka meie endi meeldivalt sujuvast ja üksteist toetavast koostööst, mis on treenituse tulemus. Armas Magdalena sai ka grupi juhtimise ja aktsiooni korraldajaga suhtlemisega lisaküsimuste küsimiseks suurepäraselt hakkama. Korraldamise ja delegeerimise vajadust tekkis aga ka peale meie vahetuse töö lõppemist.
Alguses, kui meile tööotsad kätte jagati, oli Tartu Toidupanga esindaja maininud, et 2. vahetusse Ringtee Selveris ei olegi vabatahtlikke registreerunud. Et tundub, et tuleb aktsioon üldse ära jätta. Mõtlesime kohe, et ehk saaksime aidata. Mainisime meie juhendajale seda võimalust. Pidime esmalt teistelt nende tööpostidel veel uurima, aga ta sai lahkuda sõnadega, et loodab väga kuulda häid uudiseid. Kuna teised ka enamuses said jätkata, saimegi häid uudiseid anda. Armas Eve, kes oli olnud päeva jooksul muudel objektidel, tuli meie vahetuse lõppedes meile järele, et viia siis Selverisse. Samaks ajaks saabus meie kaupluse uude vahetusse 2 ukraina naist. Seda oli selgelt vähe ja puudus üldse flaierite jagamiseks vajalik eesti keele oskaja. Armas koolineiu oli küll ka nõus edasi jääma, aga sellest oli ikkagi vähe. Kuna Selveris otseselt meid ikkagi kõiki vaja ei olnud, mina oleksin nagunii pidanud liikuma oma autoga eraldi ja kesklinnast oli vajalik ära võtta veel ka üks Marya Angletoriumi pakk, siis pakkusin välja samasse Maksimarketisse jäämise. See sobis igati hästi. Kallistasime ja Selverisse sõitev ekipaaž lahkus peale seda, kui olime kuulnud armsa juhendaja käest, et oleme parim meeskond üldse. Seda oli hea tõdeda.
Maksimarketi selle päeva 2. vahetusse tegelikult liitus veel ukrainlasi, kellele oli antud hilisem tuleku kellaaeg. Nendega suheldes selgus, et kõigil oli Toidupangas vabatahtlikuna tegutsemise kogemus, mõnel ka eelmisest päevast teises kaupluses, aga kujunes nii, et sain spontaanselt omakorda grupi liidrirolli, nii et pidin tööotsad kätte näitama, peakorraldajaga suhtlust pidama ja leidma võimaluse kedagi veel ka Sõbra Selverisse organiseerida, kus oli tekkinud inimeste vajadus. Omavahel läbi arutades leidsime minejad. Ma ise pidin ikka eesti keele ja nüüd ka rolli tõttu, ka tööpäeva lõpetamise õigesti lõpetamise eest vastutavana jääma.
Selveris olijatel oli olnud kesklinna kauplusega võrreldes tunduvalt rahulikum. Oli olnud ülekaalukalt mehi ja annetajaid ikka ka parasjagu. Siin üks jäädvustus ka sellest poest.
Selle päeva eredatest hetkedest jäi meelde ja kaamerasse veel see, kui armsad Magdalena ja Rafaela, kes just advendikuul juba teist aastat Jõulumemme ja tema tütrekese päkapikk Rafaelana heategevuslikult AS Hoolekandeteenuste Tartu kodudes jõulurõõmu on käinud pakkumas, kohtusid kaubanduskeskuses sisse seadnud Jõuluvana ja Jõulumemmega.
Aga ka see, kui meie paiknemiskoha kõrval sushirestorani laes märkasime origamikurgede installatsiooni. Oleme aastate jooksul kurgede voltimist isegi teinud ja juhendanud, ühe võimalusena rahu ja tasakaalu luua enda sees ja ümber, seetõttu kõnetas see leid meid ka väga.
Oli suur rõõm mitmes mõttes ja tiivalaiuses aidata.
Oleme väga tänulikud kõigile annetajatele ja Toidupangale selle võimaluse eest! Hingeravikoolis armastusega suhtlemise ja südamete avamise treeningus olles oli eelkõige hea meel aidata sel moel kaasa raskusse sattunud inimeste abistamisele ning kogeda vahetult eestimaalaste lahkust ja abivalmidust. Saime seeläbi tunda, milline on meie maa inimeste süda, kui on vaja aidata ja tegu on ellujäämisega selles mõttes, et elementaarne toit oleks ikkagi laual ja eriti just peolaual. Kuna meie ettevõtmistel on alati laiem tähendus, siis ka nüüd praktiseerisime nõnda aidates ühtlasi endi meeskondlikkust, koostööd ja suhtlemist.
Kui me saatsime Tartu Toidupangale koos omapoolsete piltidega tänu, saime vastu kena vastuse:
“Armsad sõbrad!
Aitäh soojade ja toetavate sõnade ning piltide eest! Loodame, et võime neid kasutada FB-s toidukogumispäevade sündmuse kajastamisel. Selleks korraks on need küll läbi, kuid häädust, rõõmu ja helget positiivsust ei taha kuidagi jagamata jätta.
Täname teid kõiki, et olite osalised meie toidukogumispäevadel ning olite seda nii suurelt! Suur tänu ja suur kummardus teile kõigile!
8. ja 9. detsembril toimunud Toidupanga Toidukogumispäevadel annetati Tartus puudustkannatavatele inimestele kokku üle 5 600 kg toiduaineid.
Teie abiga kogusime Tartu Kvartali Maksimarketi ja Tartu Ringtee Selveri kaupluses annetustena enam kui 832 kg toiduaineid.
Täname teid soojalt, et annetasite meile oma aega.
Loodame, et kohtume uutel Toidukogumispäevadel!
Helget aega soovides ja tulevaste hetkede ootuses
Tartu Toidupank"
Täname ka meie treenereid, armsat Ingliterapeut Maryat, idee ja suuniste eest!
Armastusega, MA GISK assistent-mentor, pärimusterapeut Hypatia Hübner
Lisa kommentaar