.png)
INIMENE ÕPIB KOGU ELU
Armas blogi lugeja!
Alates 1. jaanuarist 2024 on kompostimine saanud kohustuslikuks kõigile Maarjamaa elanikele.
Marya Angletorium hingeravikoolis, mille õpetus põhineb Valguse pedagoogikal, on olulisel kohal inimese hooldajaloomuse tugevdamine. Selle juurde kuulub enda iseloomuomaduste ja mõttemaailma muutmine. Esikohal on enda mõtete puhastamine ja südamega suhtlema õppimine, sest maailma muutmine algab ju endast.
Oleme aastaid meie Marya Angletorium hingeravikooli meeskonnaga osa võtnud “Teeme ära!” talgutest ja nende tegevuste raames korrastanud muu hulgas ka meie loodusravilaagrite korraldamise tegevusplatsi, kaasates jõukohaste tööde tegemisse ka meie lapsi, et õpetada kodanikuvastutust ja näidata vabatahtliku tegevuse vajalikkust ning olulisust.
Osalesime neil talgutel ka 2021. aasta kevadel “Teeme ära 2+2 talgupäev” raames. Inimesi kutsuti korraldama oma isiklikke talguid perekeskse väikese seltskonnaga. Tähelepanu alla olid seatud loodusest ja keskkonnast hoolimine erinevate teemade kaudu, mis puudutasid igaühe looduskaitset, üksteisest hoolimist ja toiduraiskamise vähendamise teemat. Meie võtsime plaani kompostikasti ehitamise, et toidujäätmeid saaks suuremasse kasti korjata.
MA GISK pere korraldas talguid toona erinevais paigus üle Eesti ja mina oma lastega olin Pangodis koos Ingliterapeut Marya ja tema lapselapsega. Ingliterapeut Marya suunamisel ja juhendamisel hakkasime valmistama kompostikasti. Kompostikaste tehakse eelkõige seisma jäänud lauajuppidest, alustest vms, laudadest, mida mujale enam ei kasutata. Nii oli meilgi jäänud laagrialal istumiskohana kasutatud aluseid üle, mida plaanisime ehitada kompostikastiks. See oli esimene kompostikast, mille me minu laste ja Ingliterapeut Marya ning tema lapselapsega koos valmis ehitasime. Saime esimese kogemuse, kuidas seda teha võiks, arutades ja mõeldes üheskoos. Kõigile jätkus tegevust, noormehed tassisid aluseid ja silendasid maad. Minu juhendamisel lasti akutrelliga kasti nurgad kokku. Esiseinale jäi teha veel luuk, mis pidi valmima varem liivakastiks olnud laudadest. Mihkel-Tibor nuputas välja, kuidas luuk peaks hakkama lahti käima. Mu tütar pesi luugi värvilised lauad harja ja veega puhtaks, et ikka kena jääks. Kõik olid kaasatud.
Meil hingeravikoolis käib töö alati loomislaines ja juhised tulevad täpselt siis Ingliterapeut Maryalt, kui neid vaja on ehk et mitte pikalt ette, vaid töö käigus. Rõõmu oli laialt ja töö lendas käes. Kompostikast sai paigutatud tiigi äärde põõsaste lähedale. Korraga hüppas valmis kasti peale punane kass, kes jäi pildile ja kes kontrollis nii pealt kui seest meie kasti. Tundus, et ta jäi tulemusega rahule.
Peale kasti valmimist veetsid noormehed vaba aega kiikudes ja juttu ajades.
Meid ootas ees veel talgutoit ja meie katsime Ingliterapeut Marya ja tütrega laua.
Hiljem kasutasime selles kompostikastiga seoses saadud oskusi koos lastega vanas elukohas Rannus sinna aeda kompostikasti ehitamisel. Tolle tegime ka ilma kaaneta, sest asus meie enda aia nurgas. Sellest kahjuks pilti ei ole tuua.
Nüüd elame paar aastat Tartus ja meie maja, mis on kaheksa korteriga, saab lubada endale ise valmistatud kompostikasti, mille tegemise ma majarahvale välja pakkusin. Kaheksa korterit ongi see piirarv, mille juurde veel ise valmistatud kasti saab kasutada. Pidasin aru Ingliterapeut Marya ja oma lastega, uurisime igasuguseid kompostikaste, mis olid ise valmistatud, üks uhkem kui teine. Oli keerukamaid ja oli ka lihtsamaid valmistamise viise. Plaan oli muidugi kompostikast valmistada juba novembris, sest tavaliselt on sügis pikk, aga lumi tuli nii paksult maha ja jäigi maha ning ei saanud õues toimetada. Kuna kohustuslikuks sai kast 1. jaanuarist, siis oli vaja ikka valmis ehitada ja vaatamata lumele ja külmale proovisime teha seda jaanuaris. Olin saanud armsalt Arielilt ka vanu laudu, mis nägid head välja, aga olid erineva laiusega, kuid sobisid ideaalselt kompostikasti ehitamiseks meie ühe aluse ja ka mõne vanema lauaga koos. Seega ka hingeravikooli liige, armas Ariel Raudsepp on osalenud meie kompostikasti ehitamise plaanis. Mõtlesime siis, et teeme keldris nii palju valmis, kui saame ja õues paneme seinad kokku, aga päris selliselt ikkagi ei õnnestunud. Kokku pandud seinaga ei mahtunud keldrist välja ja siis me otsustasime õues selle viimase lihvi anda.
Kuna väljas oli -10 kraadi, siis akutrell keeldus järjepidevalt töötamast ja nii me käisime trelli toas soojendamas ja siis saime taas paar kruvi sisse keerata. Viie tunni pärast oli kogu töö tehtud ja selline kompostikast valmis. Kaant enam tegema ei hakanud, sest mõtlesime kevadel selle lahti võtta uuesti ja teisaldada kivimüüri äärde ning täiustada.
Kevadeks olime aga mõelnud siiski teha uue kasti uutest laudadest, mille tagumise seina lauad tulid sellestsamast talvel tehtud kastist. Tekkis küsimus, et kas meie kast on ka aktsepteeritav. Hiljem koolitusel käies selgus, et kodused kompostikastid on väga erinevad ja oluline on see, et kompostimise meetod oleks õige. Harjutamine teeb ju meistriks. Poeg Mihkel-Tibor tegi kevadel uuesti kompstikasti joonise, arvutas välja laudade koguse, selle, kui palju läheb kruve ning mina siis selle info järgi ostsin vajaliku materjali Tartu Puumarketist, just seetõttu, et ühelaiustest laudadest on parem ehitada. Osad lauad saeti juba poes lühemaks ja kodus jäi veel 10 lauda pooleks saagida. Väga hea oli see, et meil oli erinevaid kogemusi juba kompostikasti ehitamisega, mis nüüd kõik marjaks ära kulusid. Komposteri asukohaks sai kivimüüri äärne sirelite alune ala. Seal olid vanad lehehunnikud, mida me nihutasime ja tegime kasti jaoks vajaliku suurusega platsi. Kuna neid vanu lehti oli palju, siis ka nende jaoks on plaan olemas, aga sellest räägime teinekord.
Kompostimiseks on vaja teadmisi. Infot oli jagatud juba mitmetes infokanalites, aga ometigi tekkis veel küsimusi, mida täpsemalt sisse panna võib, kui on mitme korteri peale kompostikast, et see ikka toimiks. Kunagi maal elades mul väga see kompostimine ei õnnestunud ja selles osas oli vaja haridust juurde.
Vanu lehti ümber tõstes nägime palju kompostikasti elanikke ja üks neist, sajajalgne, jäi meie labidale, mille siis uude kasti lasime rõõmsalt sibama. Kasti käepideme jaoks vaatasime sealsamas ringi, et kas hakkab silma mõnda sellist puujuppi või roigast, mis sobiks kaane käepidemeks ja Mihkel-Tibor ka selle leidis. Poeg kinnitas käepideme akutrelliga laua külge kinni ja oli rõõmus, et kast sai valmis.
Kompostikasti teema osas tekkinud mõtteid arutasin Marya Angletorium teraapiakodu juhi Ingliterapeut Maryaga ja nemad soovitasid muu hulgas minna kompostikasti koolitusele, mida Tartu linn korraldas koos Tartu Loodusmajaga. Maailm muutub ja pidevalt tulevad uued infod ning vaja on ka uusi teadmisi ja siis tulebki ennast harida. Hingeravikoolis suunatakse ikka teadmisi juurde hankima, ennast harima ja kurssi viima tänapäevaeluga seoses, aga õppida kasutama ka iidseid meie vaaremade ja vaarisade tarkusi. Registreerisime endid ja läksime Loodusmajja kuulama koos kahe hingeravikooli liikme Arieli ja Rafaelaga. Jagan ka koolituse linki: Huvilisi oodatakse tasuta kompostimise koolitusele (tartu.ee)
Äärmiselt informatiivsel ja huvitaval koolitusel saime ka vajalikud vastused paljudele küsimustele. Kompostikast, mille me ehitasime, sobis väga hästi, seda näitasin Tartu Linnavalitsuse töötajale pildi pealt, aga öeldi, et juurde tuleb ehitada teine kast ka, et jätta siis sama vahesein, et kui üks kast täitub, siis saab kohe teise kasti kõrvalt kasutusele võtta. Öeldi, et kasti ette ei pea tegema luuki, kui ülevalt pääseb segama ja meil pääseb. Komposti õhutamine on väga oluline, varem ma seda ei teadnud.
Tuleb jälgida, et kui kompost on liiga kuiv, siis tuleb veega kasta. Kuivuse saab teada, kui kompostikastis on juba sipelgad sees. Kui on liiga niiske, siis tuleb juurde panna paberihundist läbi lastud pabereid, või munakarpe, pappi, ka näiteks laste koolis tehtud koolitöid, mis tavaliselt tehakse koopiapaberile. Need paberid sobivad, kui on väiksemateks tükkideks rebitud või lõigatud. Sobivad on ka kätepaber ja salvrätid. Koolitusel olid inimesed huvitatud sellest, kui väikest konti võib kasti panna. Selgus, et parem mitte pannagi, sest kompostikastis võib tekkida probleem ja see kont seal mädanema minna, et siis võib haisema hakata, mis linnas elades võib saada probleemiks. Lisaks ei tohi panna tuhka suures koguses. Kui panna, siis õige pisut, aga kui on ühismaja, siis kuidas sa seda reguleerid, et kui palju keegi paneb, siis ikka tuleb panna tuhk segaolmejäätmetesse. Tuhk tuleb enne panna kilekotti ja pealt kinni siduda nagu ka kondid ja kõik sellised jäätmed, mis on määrduvad ja lõhnavad. Tuha kohta tuli huvitav arutelu, et kas see võib olla tooraine, aga sinnamaani me veel jõudnud ei ole teadmistega, et kas võib, esialgu läheb segaolmejäätmetesse. Arvan, et tuha teema tuleb kindlasti veel arutlusele edaspidi, sest üldine eesmärk on ringmajanduse käivitamine, mis on selline majandusmudel ja lähenemine, kus majanduskasv lahutatakse loodusressursside ülekasutamisest ja sellega kaasnevatest negatiivsetest keskkonnamõjudest. Ise valmistatud komposterisse ei ole hea panna ka öko- ja biojäätmete kilekotte ja nö lagunevaid toidukarpe, sest ei pruugi nii kiiresti kui vaja on laguneda ja tekitavad probleeme. Parem on neid vältida. Näiteid toodi ka kiirkomposteri kohta, et see on Inglismaa toode ja inimeste katsetusel meie kliimas ei sobi, protsess ei hakka selliselt tööle. Ei soovitatud.
Juttu tuli ka lehekomposterist, mida oleks samuti vaja meie elumaja juurde, eks see on järgmine projekt ilmselt. Koolituse läbiviija rääkis ja näitas ka lehekomposterit piltidelt. Seda on võimalik ka lihtsate vahenditega valmistada. Meil kasvab maja taga kolm suurt pärna ja mitu kaske, seega lehti on sügisel omajagu, mida siiani veeti kivimüüri äärde. Kuna tuul käib sellisest lehekomposterist aktiivselt läbi, siis lehed vajuvad kiiresti alla ja selle komposteri mahutavus on suur, seega tasub teha ning maja ümbrus jääb korrektsem.
Huvitavat infot sai ka vermikomposteri kohta, seal toimetavad vihmaussid. Läksin küsima vermikomposteri kohta, sest me kodus proovisime seda, aga ussid surid ja siis öeldi, et ka neil esimesel korral ei õnnestunud vermikompostimine, aga nüüd on hea komposter, mida on taas kaubandusest saada. Me arvasime, et meil jäi liialt niiskeks ja läks hapuks, sest ühel hetkel oli komposteris vaid muld, kõik ussid olid mullaks saanud. Sinna pidanuks lisama palju rohkem pappi või paberhundist läbi käinud paberiribasid, nüüd on see info ka teada. Loodusmajas oli mitmekorruseline komposter, midagi sellist, mille pildi siia toon.
MA GISK teadvuse tõstmise hingeravikoolis olen saanud teadlikumaks tarbijaks ja samas inimeseks, kes ise oma kätega ja ka perega suudab midagi luua, millest on kasu paljudele peredele. Inimesed on hakanud rohkem enda ümber vaatama, et mida saab ise ära teha ning mida koos teistega. Ikka see vana talupoja tarkus tuleb appi võtta, aga tuleb ka uusi teadmisi juurde õppida, et kõigest kokku saaks terviklikult hea lahenduse. Kompostikasti uudistega hoiame teid kursis, sest see on ka endale põnev ja kasulik teema, et kuidas meil hakkab minema, kas komposter hakkab toimima. Ots on lahti tehtud ja kompostimine algab. MA GISK hingeravikoolis aastaid tagasi alustatud kompostikasti ehitus on nüüd siis levinud mõttena ja tegevusena ka mu enda peres ning tundub, et ühisteadvuse väljaski kanda kinnitanud. Inimese muutumine saajast andjaks ongi protsess, mida me maa peale õppima oleme tulnud.
Lisan juurde veel selle, et Marya Angletorium teraapiakodus tegutsen teenuse pakkujana Laagritööde Mestamemm nime all, osaledes laagrites ja juhtides matku. Alati on oluline läbi mõelda jäätmete teema, et kuhu need metsas olles panna. Lagunevad jäätmed saab kenasti kokku tõsta ühte kohta, aga mitte lagunevad jäätmed tuleb koju tagasi viia, või panna prügikasti, mis tänapäeval ka matkakohtade juures olemas on. Sellel aastal on kultuuripealinn Tartu 2024 kandev juhtmõte - “Ellujäämise Kunstid” ja üks osa ellujäämisest on kindlasti ka jäätmete sorteerimise teema, mis paneb meid inimestena kaasa mõtlema laiemalt sellele, kuidas me elame ja mida me endast maha jätame ning mida ette võtame, et vähendada negatiivseid mõjusid meid ümbritsevale maailmale ja leida uusi suundi igapäevaelus paremini ja oskuslikumalt toimetulemiseks.
“MÕTE LOEB JA TEGU MÄÄRAB” on meie hingeravikooli moto ja siin siis sai meie mõte teoks.
Tänan meie Marya Angletorium hingeravikooli juhti Ingliterapeut Maryat abi ja nõuannete andmise eest! Tänan meie naiskonda, kes koolitusel kohal olid! Suur tänu Tartu Linnavalitsusele ja Tartu Loodusmajale vajaliku koolituse korraldamise eest!
Armastusega, MA GISK aktiivtegevuste instruktor-tegevusjuhendaja Magdalena Kalev
Lisa kommentaar