ELF loodustalgutel osalemine

Armas lugeja!

Eestimaa Looduse Fond (ELF) korraldab juba aastaid loodustalguid, kus huvilistel on võimalik kaasa lüüa, ühendades heateod loodusele ja iseendale. Talgutööde eesmärgiks on peamiselt erinevate koosluste ja elupaikade taastamine ja hooldamine, talgute laiem eesmärk aga keskkonnateadlikkuse tõstmine ja vabatahtlikkuse kui sellise töövormi juurutamine.

Fondi talgulehel on öeldud, et loodustalgud on kogu maailmas järjest suuremat populaarsust võitev viis puhkuse ja vabatahtliku töö ühendamiseks: https://www.talgud.ee/

ELF-i talgutel on igal aastal olnud eri teema. 2026. aasta on väikesaarte teema-aasta, mis annab suurepärase võimaluse väikesaari külastada ja sealse looduse jaoks oma panust anda. Ei tehta ainult tööd, vaid talgute juurde kuulub ka muud põnevat: ümbruskonnaga tutvumine, matkad, lugude kuulamised, ka aeg looduses iseendale. On mõistetav, miks selliseid talguid ka loodusreisideks nimetatakse.

ELF talgute selle aasta logo autoriks on Mia Mitt

Marya Angletorium Galaktilise Inimese Suhtlemiskoolile on hingelähedane nii vabatahtlik tegevus, kus oleme osalenud mujalgi, näiteks Toidupanga jõulueelsetel toidukogumisaktsioonidel, aga kindlasti ka loodus ning meid ümbritseva keskkonna paremaks muutmine, selleks, et loodus saaks omakorda paremini inimest aidata. Marya Angletoriumi tiiva alla on loodud ja arendame ka Looduse Ravirahvamaja. Sellisel talgul oli võimalus ühendada mõlemad südamelähedased teemad ja saada väärtuslik üheskoos hea eesmärgi nimel tegutsemise ja muidugi ka suhtlemise kogemus. Saime meie treeneritelt rohelise tule registreeruda ja käsitleda osalemist meie suvekooli võõrsilõppetunnina.

Jagame saadud kogemusi ka siinses blogipostituses, kus avame päeva tegevusi igaüks vastavalt koolijuhi Ingliterapeut Marya antud teemale. 

Hypatia: Kui see teave mulle varakevadel kõrvu jäi ja lähemalt uurisin, siis selgus, et tehakse ka 1-päevaseid talguid ja et juunis toimuvadki näiteks Tartus Ihastes mägi-piimputke talgud, eesmärgiga puhastada inimeste hooletust toimimisest ehk metsa alla visatud taimedest vohama läinud invasiivset taimestikku ja võimaldada seeläbi elada 1. kategooria kaitsealusel taimel, mägi-piimputkel, mida Eestis peamiselt veel ainult sealkandis leidubki: 

https://et.wikipedia.org/wiki/M%C3%A4gi-piimputk

Mina sain ka grupi liidri ülesande, seetõttu olin enam kursis ja jälgisin huviga ka kohapealset korralduslikku poolt. Olime talgujuhtidelt aegsasti saanud infokirjad kõige vajalikuga ehk mida selga panna, kaasa võtta, kus ja millal koguneda, mida tegema hakkame ja mis peale talgutööd plaanis. Talgukorraldaja pakkus ka enda talgubussiga Tartu bussijaamast soovijate kohaletoomist, mida ka kasutati. Selgus, et talgulisi tuli ka kaugemalt, ka Tallinnast, Viljandist jne, paljud olid omavahel tuttavad. Osad inimesed osalesid seal juba teist päeva, läbinud eelmise päeva vihmase katsumuse, kus päev otsa sadas ja lõpetatigi varem. Olin lootnud, et ega 2 päeva järjest niimoodi ei saja, aga võta näpust, sadas ikka kohe algusest peale ka pühapäeval. Mets mõnevõrra kaitses ja kõik olid ka vihmaks valmistunud, ka vastavalt korraldajate veel eelmise päeva viitamisele, et lubatakse vihma. Nad küll rahustasid, et ega suure vihmaga tööd ei tehta. Meie siiski katkestama ei pidanud.

Saime kotid jätta talgubussi, kes soovis, algusestardiks porgandi ja kommi põske ja suundusime eramute kõrval asuvasse parkmetsa. Meile tutvustati tööd ja taime, mida pidime metsa alt kõrvaldama hakkama - kuslapuud, mis oli ilmselt seal aastaid vohanud ja suure ala mööda maapinda ronivate väätidega katnud, laskmata midagi muud metsa alla kasvama peale puukeste ja ühel laigul ka visamate piibelehtede. See kuslapuu oli meie kõigi jaoks paras üllatus, sest teame lõhnavat kuslapuud kauniõielise meeldiva aroomiga ülespoole roniva dekoratiivtaimena. Ühe põõsa külge oli sarnane taim ka end keerutanud, millel olid isegi õiealged, aga see maas roomav ja tervet juurte võrgustikku laiali laotav vaid lehtedega taim pidi olema mingi sort, mida tuvastada ei oskagi.

Selline katkumine oli minu jaoks iseenesest meeldiv töö, keerulisemaks tegi see, kui oli aedadest toodud lehehunnikute alt vaja neid taimi otsida. Juurte-varte kuhjad kasvasid tee äärde nagu suured sipelgapesad, kust nad siis ära veetakse, aga ka järelnoppimisega ei suuda kõike maapinnast kätte saada ja oht, et millalgi metsaalune taas täis kasvab, on tõsine, kui puhastamist ei jätkata. Nii talgujuhid ka ütlesid, et peaks õige pea uuesti tulema seda nüüd paljaks jäänud mullapinda üle vaatama ja juuri korjama. Kohe nüüd uuel laupäeval, 20.06. küll toimuvadki seal veel kord ametlikud talgud.

I kategooria kaitsealuseid ehk peamiselt vaid sealkandis kasvavaid haruldasi taimi oli isegi 2, lisaks ka ahtalehine kareputk: 

https://et.wikipedia.org/wiki/Ahtalehine_kareputk 

Neid taimi meile päris kindla tundmisega näidata siiski ei osatud, arvati, et tee ääres olev võiks 1 kaitsealustest olla. Kuigi võtsime talgubussist hargid ning labidad ka raskema töö tarvis, väikese igihali väljakaevamiseks, siis selle taimega kaetud suurt metsaalust pinda käisime küll ka eemal vaatamas, aga kaevamiseni ei jõudnud, kuslapuud oli juba niigi palju ja jäi veel suur ala. Kusagil seal pidavat veel ka metsviinapuu ronima. Tegelikult uskumatu oligi neid vaateid näha, kuidas inimeste hooletust käitumisest on loodus muutunud ja muutubki ka pöördumatult sageli.

Talgujuhid tegutsesid meiega koos, vahepeal 1 neist tõi meile näha maast leitud tühja käbliku pesa ja mõne aja pärast kodumaise kasuliku suure nälkja, meid sel viisil ka looduslikult harides, mis oli väga tore. 

Kindlatel aegadel kutsusid nad meid metsatukast välja väikestele snäkkidega pausidele, vahepeal keset päeva oli korraliku talgusupi ja suupistetega lõuna. Sai teha ka sooja jooki. Korraldati ka tutvumisring, aga lühidalt, kus saime nimetada vaid nime ja kust oleme tulnud. 

Pealelõunane päevapool kujunes siiski kuivaks ja päikegi tuli välja. Leiutasime tõhusamaid töövõtteid, mehed ka hargiga neid vääte kokku keerates, meie aga väädisabasid maast lahti tõmmata aidates. Tööga käisid kaasas vahvad jutuajamised. Kuna valdavalt olid staažikad talgutel osalejad, tuli välja, et see ongi justkui elustiil, siis räägiti kogemusi, meie saime tutvustada endid veidi lähemalt. Olime oma liikmetega paaril korral üles võtnud ka laulu, mis teistele talgulistele, nagu selgus lõpuringis, kus igaüks endale sel päeval meeldinut sai mainida, erilisena meelde jäi, ka talgu juhtidele, sest nemad enda pikas talgute korraldamise ajaloos ei olnud kohanud töö tegemisel laulmist, õhtuti lõkke ääres küll.

Lõpuringis saime igaüks mälestuseks väikesaarte teema-aasta märgi. Tänasime korraldajaid meie hingeravikoolile harjumuspärase tänulauluga, millega teised ka liitusid. Kuigi ELF talgutele omaselt oli infokirjas ka selleks päevaks pakutud, et peale tööd võiksime koos kas samas metsas ringi vaadata või veidi kaugemale matkarajale minna, siis ilm siiski pöördus taas vihmale otse meie lõpuringi järel ja seda ei oleks saanud.

Oli igal juhul kõigiti tore kogemus, saime kõike, metsakümblust, linnulaulu, uusi teadmisi.

Tänan ka siin korraldajaid ja kõiki armsaid talgukaaslasi!

Armastusega, Hypatia Hübner, MA GISK 3. taseme õppur

Juno: Osalesin ELF talgutel esimest korda ning tänan armsat meeskonnakaaslast Hypatiat, kes selle ettepaneku meie koolijuhile tegi ning leidsime ka kõik võimaluse üheskoos osaleda!

Looduses toimetamine on tore, eriti kui seda saab teha ilusa ilmaga, aga saime kogeda, et ka veidi sajune ilm tööindu ära ei võta, kui häälestutakse ühiselt eesmärgile ning hoitakse meel rõõmsana. Eelhäälestus algas juba kogunemisel, mil ootasime kõik osalejad ära ning liikusime siis ka talguplatsile. Ettenägelikult oli varutud ka tervislikku ning magusat ampsu, mis annaks osalejatele indu ja energiat juurde töödega alustada. Nagu ikka öeldakse, et baasvajadused peavad olema täidetud selleks, et saaks tegevusele keskenduda.

Meeldiv oli see, et kõigepealt tutvustati piirkonda, kus me olime ja räägiti ka sellest, millised on need taimed, mis kaitsealuse liigi levikut on takistamas ning millest vabanemiseks sedalaadi talgud ongi toimumas. Minule seostus see teatud määral justkui ka piirkonna giiditööga, sest avardas teadmisi konkreetsest asualast, aga ka taimestikust. Nii on, et mis ühes kohas võib olla ilus ja hea, näiteks aias ilutaimena, ei pruugi olla sobilik ja kasulik metsa all, kus ei ole kedagi, kes taime liigset vohamist piiraks.

Peale seda saimegi tööle asuda ning lõunapausi ajal ka omavahel veidi lähemalt tutvuda. Üllatav oli see, et ka sedalaadi talgutel tegime tutvumisringi, et ka nimepidi üksteisega lähedasemaks saada. Nii saabki tekkida justkui kogukond, kes üheskoos tööd tehes ka meeldivas seltskonnas aega veedab. Saime teada, et paljud talgutel osalejad olidki omavahel juba varasemalt tuttavad ning aktiivsed osalejad paljudes erinevates linnades ning piirkondades.

Füüsiliselt raskematel hetkedel aitas meid laul, mille me koos hingeravikooli liikmetega üles võtsime ning mis ka teistel osalejatel hinges helisema hakkas. Töö ajal laulmise uudsust ja energiat andvat väge toodi ka teiste osalejate poolt hiljem lõpuringis välja. Kui tööde ajal olime jagunenud erinevatesse piirkondadesse, et võimalikult suur maa-ala saaks kuslapuust vabaks, siis kokku saime taas lõpuringis, kus jagasime päeva meeldejäävamaid hetki. Meeneks anti ka väikesed rinnamärgid, mis neid talguid meenutama jäävad. 

Vabatahtlikus töös ei osalenud ainult täiskasvanud, ka lapsed olid oodatud ning rõõmustav oli näha, kuidas üks noorem laps selgelt looduses olemist nautis ning aitas igas mõttes oma ema ka füüsilise tööga. Sedalaadi hetked jäävad kauaks meelde nii vanematele, aga kindlasti ka lapsele endale.

Suur tänu talgute korraldajatele ning ka osalejatele ilusa päeva eest, kus oli nii vihma kui ka päikest, aga eelkõige südameheadust ja üheskoos toimetamise väge!

Armastusega, Juno Mandre, MA GISK 3. taseme õppur

Rafaela: Marya Angletorium Galaktilise Inimese Suhtlemiskooli üks oluline õppekava osa on ka loodusega koos toimimine ja teadlikkus looduse olulisusest keha, hinge ja vaimu tasandil. Sellest lähtuvalt oli ka väga huvitav osaleda loodustalgutel, kus osalesin esimest korda.

Päev oli pilvine ja lubas ka vihma, aga tuli vastavalt riidesse panna, et ikka tervist ka hoida. Nagu vanarahvas ütleb: "Ei ole halba ilma, on halb riietus". Samuti olid mul kaasas ka tagavarariided, kui peaks märjaks saama. Hiljem jah, töö käigus selgus, et pikema säärega kummikud ja ka tugevamast materjalist vihmakeep on heaks abiliseks, et kuivana ennast hoida, sest tuli vaikselt sellist nn "seenevihma". Kummikud jalas ja ka vihmakeep kaasas ühinesin talgulistega Ihaste Coop poe juures, kus koos teiste talgulistega suundusime lähedal asuvasse männimetsa.

Enne töö algust rääkis talgujuht ka erinevatest võõrliikidest, mis oli minu jaoks uus teadmine ning sain teada, et kuslapuu liike on palju, aga just lõhnav kuslapuu on metsistuv võõrliik:

https://et.wikipedia.org/wiki/Kuslapuu

Metsas tööga alustades kohe ikka ei hoomanud, et mida välja tõmmata, aga aina rohkem pusides silm juba harjus metsa rohelusest eraldama kuslapuu lehti, tema lõputuid vääte ja juuri ning töö läks aina hoogsamalt ning väätide kuhilad aina kerkisid.

Kuna oli vaja siiski ka palju sundasendis tööd teha, siis jälgisin, et vahetan asendeid ja vahepeal kummardamisest väsinult, tegin sirutusharjutusi ja teisi töid. Tassisin kokku korjatud kuslapuu väätide väiksemaid hunnikuid metsast vastava tee juurde, kus need suured hunnikud juba transpordiga hiljem ära viiakse.

Niimoodi teadlikult kehaasendeid muutes ja jälgides oli päris hea tööd teha, et selg valusaks ja kangeks ei jääks ning saaks nautida ka värsket männipuudelõhna, linnulaulu ja enda tervistavat olemist looduses.

Puhkepausidel kasutasin ka teadlikult võimalust istuda ning mul oli kaasas väike kokkupandav matkatool, kus oli mugav nautida puhkehetki ja maitsva lõunasupi söömist.

Kuid jah, omaette teema oli kuslapuu väätide välja tõmbamine maa seest, kus tõesti tuli ka käsi hoida, sest kohati näpud jäid valusaks ning kangeks, aga siis olid jälle abiks ka mehed, kes aitasid labidaga kaevata, et vääte lihtsamalt kätte saada maa seest.

Samuti vahetasin kindaid mitmeid kordi, kuna need said kohe ruttu märjaks, sest ka pikaajaline niiskus kätele hästi ei mõju, kuid päeva teisel poolel tuli ka päike välja ning vihma enam ei sadanud. Selliselt teadlikult töövõtete ergonoomikat jälgides ja kasutades erinevaid lahendusi oli palju rõõmu töö tegemisest ja teadmine, et saame mõne kasuliku liigi päästmisel abiks olla, andis palju jõudu, et pikk päev metsas vastu pidada.

Suur tänu ELF talgute korraldusmeeskonnale ja talgutest osavõtjatele!

Armastusega, Rafaela Kristerson, MA GISK 2. taseme õppur

Magdalena: Linnaliinibussiga hommikul kohale jõudes, hakkas kohe ka vihma tibutama ning peagi tugevamalt sadama. Keebid olid kõigil seljas ja paljudel ka kummikud või matkasaapad, mis meid kaitsesid. Olin koos tütrega talgutel, sest tal oli huvi näha, kuidas see töö käib ja eks nooremale põlvkonnale ole vaja päris elu tutvustada, ka vabatahtlikku panustamist. Talgujuhilt saime teada päevakava ja seda, mida tegema hakkame ning siirdusime tööle.

Meie ülesandeks oli käsitsi eemaldada metsa alt lõhnava kuslapuu maapealne kui ka maa-alune osa. Neid pikki juuri andis ikka sikutada, et tervelt kätte saada. Algselt püüdis igaüks rohkem omaette teha mingit lõiku või paarilisega koos, aga päeva teisel poolel leidsime ühiselt tegutsemise viisi ning üheskoos suutsime suurema maa-ala korraga puhtaks teha. Pisut keerukamatel hetkedel võtsime laulugi üles, mis aitas meeleolu tõsta, rõõmu ja hoogu juurde lisada.

Teada ju on, et eestlased on laulurahvas ning lisaks laulupeole saame laulda igal pool nii talgutel kui ka mujal ja üheskoos. Metsa all kõlas meie laul äärmiselt helgelt ja mõjus nii meile kui ka teistele osalejatele väga positiivselt ning tõstvalt ja käed käisid justkui kiiremini. Laul on ka planeedi hooldusvahend ning tõstabki Maa sagedust kõrgemale. Linnud siristasid meile refrääni ja lisasid vahele mõnusaid siutse. Tunne oli ülev, aga samas ka iideestlaslik. Tagasisidedes nimetati meid "inglikooriks" , väga armas, aitäh!

Väga mõnusalt oli pauside ja lõuna ajal kaetud lihtne ja mitmekülgne metsalaud murule, kus laudlinaks oli suurem koormakate, mille peale sai ka istuda. Tavaliselt pakutakse ikka talgusuppi ja sedakorda oli selleks äärmiselt maitsev lõhesupp. Metsalaual olid veel leib, sepik ja leivamääre, mida igaüks sai endale ise võtta ja peale määrida. Värskeks ampsuks pakuti paprikat, kurki ja porgandit. Ei puudunud ka värsked murelid ning näksimiseks pähklid ja väsimuse turgutamiseks kommid, mida soovitati tasku pista. Soovi korral sai kohvi või teed juua.

MA GISK hingeravikoolis on vabatahtlik panustamine alati olnud tähtis, just see enda aja andmine millegi või kellegi aitamiseks, päästmiseks või kaitsmiseks. Vabatahtlikul tegevusel on teine töötegemise mõõde, mis aitab inimesel laiemalt maailma tunnetada ning tajuda seda, kuidas me kõik oleme üksteisega seotud. Eks inimese kasvamine saajast andjaks ja hooldajaloomuse suurenemine ongi hingestatuseni püüdlemise eesmärk.

Enne lahkumist tänasime talgurahvast veelkord tänulauluga, mida hingeravikoolis ikka tänuks oleme laulnud! Väga suur tänu korraldajatele, osalejatele ja meie MA GISK hingeravikooli juhile ning meeskonnale! Tänan pildistajaid!

PS! Uutele talgutele saab veel registreeruda siin: 

https://www.talgud.ee/talgud/tulevased-talgud

Armastusega, Magdalena Kalev, MA GISK 3. taseme õppur

Ariel: Talgupäeva hommik, 14. juuni, oli pilvine, kuid esialgu ei sadanud. Mina ühinesin Tartu kesklinnas talgubussi vabatahtlike seltskonnaga, et edasi sõita Ihastesse, kus suurem osa talgulistest oli juba ootamas. Kontrolliti nimekirja järgi, kes on kohale tulnud ning asutigi liikuma mõnesaja meetri kaugusel asuva metsatuka poole. Meile jagati vajalikud tööriistad ning metsateel olles anti põgus ülevaade nendest huvipakkuvatest võõrliikidest, milleks olid kuslapuu ja igihali. Minule oli üllatuseks, et on ka selline kuslapuu liik, mis tihedalt mööda maad roomab ja pikapeale kõik enda alla matab. Olen näinud erinevat värvi ja väga ilusaid kuslapuid ja on olemas ka söödavaid vitamiinirikaste viljadega kuslapuid, mis sai kunagi ka oma koduaeda istutatud.

Esialgu ei saanud aru, kui palju neid juuri seal metsa all on ja kui palju neist välja tuleb tõmmata, kuid töö käigus sai selgeks, et maha ei tohi praktiliselt ühtki juureotsa jätta, mis võib uuesti kasvusid ajama hakata ja mõne aja pärast on metsaalune samasugune kui varem. Juurte sikutamine polnud just kõige kergem töö, sest tugevad väädid olid üksteisega põimunud ja sõrmed jäid lõpuks valusaks. Kuna vihma sadas ja olime kummargil, siis suurt midagi muud ei näinudki, kui kuslapuuvääte.

Vahepeal tuli ka selga sirutada ja talgubussi juures käia kerget snäkki võtmas. Lõunapausi ajaks oli sadu lakanud ning nüüd paistis ilus soe päikene, mis meelitas ka linnud varjust välja, kes meile oma siristamisega palju rõõmu valmistasid. Nüüd saime aega ka natukene ringi vaadata.

Sealsamas söögikoha juures kasvasid puhmastena kevadised lillakate õitega kitseherned ning nende varjus ja läheduses olid endale kasvukoha leidnud ka ilusate helekollaste õitega ja oranži mahlaga hariliku vereurmarohu taimed.

Vereurmarohtu kasutatakse välispidiselt ka ravimeditsiinis, kus värske taime mahla pannakse käsnadele, soolatüügastele ja mitmesugustele nahakasvajatele. Olen seda ravimeetodit ka enda peal saanud ühel korral katsetada ja võin tunnistada, et aitas sõrme peal ühe käsna eemaldada. Seega, täiesti toimiv ravimeetod.

Kaua meil seda mõnu ei olnud, talgutöö ootas. Nüüd aga läks töö juba palju hoogsamalt ning talgulistest oli saanud üks suur ja sõbralik pere, kust ei puudunud ka rõõmus meel ja laul.

Mul on väga hea meel, et sain osa võtta meil Eestis üliharuldase taime, mägi-piimputke võõrliikide käest päästmise aktsioonist ning veeta ühe huvitava päeva koos toredate ja sõbralike inimestega.

Tänan talgute korraldusmeeskonda ja kõiki talgutest osavõtjaid!

Armastusega, Ariel Raudsepp, MA GISK 3. taseme õppur

Krista: Mina sain armsalt Ingliterapeut Maryalt ülesandeks talgutest kirjutades kirjutada sellest, missugune on minu tunnetus sellest piirkonnast nüüd, kui ma enam Ihastes ei ela.

Ma olin ka enne Ihaste metsas jalutamas käinud. Nii ma olin teadlik, et ikka leidub Ihastes majapidamisi, kuskohast viiakse oma aiaprügi metsa alla, mistõttu metsaalused olid piirkonniti väikese igihali taimi täis. Olin teadlik ka sellest, et Tartus, Ihaste kandis kasvab üks niisugune looduskaitsealune taim: loora/Eesti-vte/species/Peucedanum_oreoselinum.html 

Tänan info koondajaid!

Ometi selle probleemi sügavusest ma enne päris lõpuni aru ei saanud. Küll aga talgul, kui hakkasime lõhnavat kuslapuud, mis mööda maad ronis, välja juurima. Ka pärast seda, kui olime talgutöö lõpetanud, nähes täiesti tühjasid metsaaluseid, kus vahest kasvas ainult mõni väike vaher, tamm, kusagil maasikad ja piibelehed.  See oli minu jaoks üsna nukker vaatepilt.

Sellel korral me väikese igihali ja mets-viinapuu taimedest puhastamiseni veel ei jõudnud. Siiski on selge, et mitte kõik metsa alla viidud aiaprügi ei kõdune seal ära, vaid elujõulisemad aiataimed hakkavad välja tõrjuma metsa alustaimestikku ja hõivama järjest suuremat metsa ala. See on suur probleem, kui ei nähta enda tegevuse püsivat mõju ümbritsevale meie oma elukeskkonnale, loodusele ja meile endale. Rikkudes eluslooduse habrast tasakaalu, me muudame sõna otseses mõttes ka ise kõiki enda elutingimusi. Oli ütlemata kahju jätta talgutöö pooleli, sest nii palju jäi veel teha.

Kui ma midagi talgu järel õppisin, siis seda, et see oli suurepärane võimalus kogeda sügavamale minevat looduse armastuse tunnetust ja avastada enda hooldaja loomuse vastutusrikast rolli ka loodusega seoses. Ma olen tänulik, et mul oli võimalus anda enda panus enda elukeskkonna parandamiseks ja looduskaitsealuse mägi-piimputke leviala suurendamiseks. Tänan kõiki talgulisi, fotograafi ja armsat Hypatiat!

Jätku looduse armastuse sügavama tunnetuse saavutamiseks, vastutusrikka hooldaja loomuse rolli mõistmiseks ja suurema hulga inimeste talgutele jõudmiseks!

Armastusega, Krista Kommer, MA GISK 1. taseme õppur

Nii nagu ka meie siinsetest päeva kokkuvõtetest selgub, siis olime kõik kogemuse eest väga tänulikud ning hingeravikooli meeskonnale omaselt väljendasime seda ka lõpuringis:

Soovime ELF talgute korraldajatele indu edasistes ettevõtmistes ning palju neid loodusearmastajaid, kes soovivad anda enda panust jätkusuutliku keskkonna ja elustiili loomisesse!

Armastusega, Juno Mandre, MA GISK 3. taseme õppur